Mu OCD (ehk eesti keeli obsessiiv-kompulsiivne häire) ei laseks mul elu sees meie eesolevatest seiklustest kirjutada kui vahepealne jääks puudu. See blogi ei saa lihtsalt lambi kohapealt jälle edasi minna kui isu peale tuleb. Kahjuks või õnneks.
Ja ühtlasi oleks äärmiselt vastutustundetu jätta kiirelt meenutamata neid ägedaid seiklusi! Aga alustame ikka sealt, kus eelmine kord pooleli jäime… mai 2025…
🇫🇮 🇳🇴 🇸🇪 Jaanipäeval 2025 otsustasime minna matkaautoga Nordkappi! Märgiliselt tundus vajalik vallutada peale Madri-Euroopa lõunapoolseimat tippu ka põhjapoolseim ots. Selleks oli meil 15 ööd, mis kujunesid lõpus välja järgmiseks:
Soome oli lahe nagu alati! Rannapeod, suvine jõuluvana ja ägedad kämpinguplatsid.
Esimene polaarpäev, mis oma sürreaalsuses aju trikitas. No lihtsalt ei lähegi pimedaks!
Põhja-Norra karmi loodusega tühermaad, mis panid oma kallist kodumaad rohkem hindama.
Põhjapõdrad!!! Palju! Ja looduses! Ja nii ilusad!
Poisi esimene suurem kalasaak, mille kohta võib tänaseks öelda, et see oli millegi suure algus! Tänaseks on poisist saanud kirglik kalamees, kes ei jäta tühjaks ei Tenerife grilli ega Kiisa panni.
Nordkapp ise on üks jube külm ja hall kants, aga uhkust tundsid kõik, kes kohale jõudsid!
Tagasi teel osutus kogu reisi highlightiks Lofoodid! Imelised mäed, sinised veed ja päikseline jaanituli rannas.
Kui Nordkappi välja ei viitsi sõita, aga Norra ilu tahaks kogeda oma parimas versioonis, siis Lofoote peab nägema ja kogema. Võttis ka meid, üsna palju rännanud inimesi, ahhetama!
🇪🇸Juuli-August väisasime kahekesi Tenerifet, et peale kümmet aastat unistamist… asi lõpuks ametlikuks teha.
Oktoobrist uue aastani olime saarel kolmekesi tagasi. Tegime tööd, puhkasime ja võõrustasime häid sõpru ja kalleid pereliikmeid.
Leave a Reply