Umbes peale Safit lükati radikad sisse ja kui me Essaouriast edasi Sidi Kaoki surfikülla jõudsime, olid need juba täiel võimsusel huugamas. Jäime mitmeks päevaks paika, sest kõik eluks vajalik oli olemas! Taevas polnud pilvepoegagi ja päevased temperatuurid hulkusid 30 kraadi ringis. 

Sidi Kaoki on väga matkaauto-sõbralik pisike külake. 2 euri eest ööpäevas on võimalik kohe ookeani ääres parklas squattida või mõnikümmend meetrit edasi sõita ja karavanpargis 7.50 eest elada.

See on just see, mida otsima tulime! Kuum päike, mugavad rannatoolid, pisike külapood ja head odavad toidukohad mõne sammu kaugusel. Päevakava oli lihtne – hommikohv, 11 paiku Ottole surfilauda laenutama ja meie randa kärssama. 14-15 paiku lõuna ja päikeseloojangul õhtune poering, et limpsi ja saia osta 😁 Elu nagu lill!

Tervitused Krissule ja Annikale töö juurde, kes meile tee peale (või antud juhul tee kõrvale) Vana Tallinna kaasa andsid. See sai nüüd korralikult Maroko teega 32 kraadise kuumuse käes ära mekutatud😆. Aitäh!

Sidi Kaokist liikusime edasi Agadiri poole. Maastik muutus iga kümne kilomeetri järel nähtavalt ja lõpuks tundus paslik ära proovida sandboarding liivadüünidel 🏄‍♂️

Ööbima jäime linnakesse nimega Taghazout. Seal oli äge jälgida kuidas traktor käis kalapaate merest välja võtmas ja sisse viimas. Loomulikult sõime värskeid mereande!

Mõned päevad nautisime jälle ookeaniäärset elu ja seejärel suundusime Agadiri. Linn tundus esmapilgul moodne ja laialivalguv. Autole saime õlivahetuse tehtud! Ja seda 50.- euro eest 😁

Ööbima sõitsime Sidi R’bati külla. Parkisime mega vaatega rannakalju peale. Päikeseloojang oli jälle vapustav! Aga kõige huvitavamast osast jäime napilt ilma… Nimelt ääristasid seda rannajoont kalurite koopad. Ligi 3000 koobast 10 kilomeetri pikkusel lõigul, mis olid just hiljuti lammutatud. Valitsus hävitas põlvest põlve pärandatud kalurikoopad, mis paljudele olid suvilaks ja raha teenimise võimaluseks. Tõenäoliselt on tegemist taaskord riigipoolse puhastustööga. Kohtusime ka kõige ilusama koopa omanikuga, kes pidas seal suviti kalarestorani. Seda kõike oli äärmiselt kurb näha ja kuulda😞. Koht ise oli vapustavalt ilus!

Päike läks looja ja Fontas oli just matemaatikale keskendunud kui kuulsime järsku koputust uksel.

Uksel seisid kaks täisvormis automaatidega varustatud sõjameest, kes dokumente küsisid. Peale meie passide pildistamist sooviti meile rahulikku ööd ja jäägu me sinna parkima nii kauaks kui soovime 😁. Püssimehed on siinkandis väga tihedad külalised, sest nimelt just siit see ülejäänud Aafrika meie kallile Tenerifele purjetama asubki. Paljude liikumatuid kehasid tuleb korravalvuritel ookeanist tagasi kodumandrile tarida. Aga paljudel õnnestub ka Euroopasse aerutada ja Hispaania armule lootma jääda. Siinne koobastega rannik on täpselt sobilik peidupaik põgenikele Euroopasse startimiseks.

Edasi liikusime VEEL ÄGEDAMASSE rannasoppi Mirlefti linna äärde. Rannik on siinkandis kaljusid täis ja nende vahel on imeilusad rannakesed.
Esimesest parkimiskohast ajas meid politsei päikeseloojangul ära. Ja loogiline ka, sest meie ja veel mingi 10 prantslaste suurt matkaautot olid blokeerinud totaalselt kohalike rannaparkla 🤦‍♀️

Lõpuks leidsime mõnusa parkla-augu, kuhu politsei ei näinud tulla 😁 ja jäime mitmeks päevaks päikest ja toitu nautima.

Mirleftis kohtusime ka esimese eestlasega Marokos! Viljandi tüdruk Elis, kes enamuse ajast resideerub oma marokolasest abikaasaga Berliinis, ehitab Mirlefti oma maja ☺️. Elisega unustasime ennast rannas jutustama ja põlesime kõik täiega ära 😁. Kohalikuna oskas ta soovitada kõrval asuvaid randu, kuhu järgmisel päeval matkasime. Ja Sidi Ifni pühapäevast turgu, kus veel korra kohtusime. Nii tore kontakt edaspidiseks ja loodame, et jutustame veel!

Mirleftis sain ma vanemaks… ehk ka targemaks 🤔 Poisid tegid mu sünnipäeva meeleolukalt täiuslikuks, et ma ei jõuaks kõiki koduseid igatsema hakata! Mina tänan südamest kõiki, kes meeles pidasid ja teadke, et ainult Teie kõigi pärast me kodu nii väga igatsemegi! ❤️ (p.s. Raits ei saa kuidagi üle, et tema sünnipäev oli Poolas… 🤣).

Mirleftist liikusime Sidi Ifnisse, kus Elise väitel on ka päris BAAR! Alkoholiga ja puha 😁

Sidi Ifnis pressisime ennast kesklinna karavanparki, sest rannaäärsed olid peaaegu täis. Parkla oli loomulikult prantslaseid punnis, kes laiutasid kahe-kolme koha peal oma vaipade ja väliköökidega. Põhimees näitas koha ette ja kinnitas, et kui üheks ööks jääme, siis on koht meie. Kõrvalolev vana jõudis muidugi juba kitule minna, kuidas neil ju sõpradele broneeritud jne.🤦‍♀️ Haiged inimesed need prantslased, ausalt.

Pühapäevane turg oli äge! Kõige suuremaks elamuseks osutus liivatorm, mis kogu laadaplatsi räsis. Erakordne kogemus! (Kahjuks ma ei saa videosid laadida siia. Issi! – ma saadan Sulle naiste viberisse😁).

Ja baar oli ka nagu Elis lubas! 😁 Baaris sai kohalikku veini (Jah! Marokol on isegi oma veinid!) osta ja katusel sai akende taga salaja õlut juua. Kõigi pilkude eest varjul.

Hommikuks oli prantsuse vanamees juba varakult närvis, et kas see eestlane nüüd ikka tõuseb õigel ajal üles ja vabastab laagri ainukese vaba platsi, mis tema on oma sõpradele broneerinud. Vabastasime ja liikusime Sahara poole.

Sõit Sidi Ifnist edasi oli maagiline 😍 Läbisime Guelmimi linna, mida kutsutakse ka Sahara Väravateks.

Silmailu pakkusid kaamlikarjad ja lõputud liivaväljad. Kogesime taaskord liivatormi, mis muutis tee totaalselt nähtamatuks.

Praeguseks oleme jõudnud El Ouatia linna. Liiva tuiskab ja päike kuumab. Buss on peenikest punast tolmu täis, korista ja nühi palju tahad – poole tunni pärast on kõik samasugune 😁

Meil on plaanis vaikselt edasi liikuda kuni Laayoune linnani, Lääne Saharas. See saab olema meie reisi kõige lõunapoolsemaks punktiks.

Seni naudime kõrbekuumust ja kõike mida eriilmelisel Marokol pakkuda on!☀️