Viimased nädalad on olnud nagu hullumaja puhvetis (kusjuures ma kahtlen, et vaimuhaiged reaalselt saavad järelvalveta puhvetisse seega ma ei tea, mis seal nii hullu on)! Ühesõnaga lisaks reisi ette valmistustele ja tööasjadele, kukkus kaela ka mitu ootamatut kinnisvara jama, mille tulmusena me ei saanudki 14. oktoobril välja sõita. Reaalselt kell 8 pühapäeva õhtul olin veel kättpidi linnakorteri vetsus ja koristasime järgmiste üürnikute ootuses tube. Fcking kinnisvaramagnaadi rõõmud… seda, mis tegelikult toimub ei näe keegi… kuidas me Raitsiga ainult jookseme ja sebime ja läbi ussisaba süsteemitame. Aga no KUNAGI ju peab see pask ära ka tasuma!

Lõpuks saime kõik kraami autosse – kassi 5 kuu tabletivarud, igasugu juhtmed, tööriistad, rehviparanduskomplektid, rätikud, varuvoodipesu ja nii kuni kirveni ja labidani välja! Ulme 🤦‍♀️ Ja no etteruttavalt võib öelda, et pakk kassi tablette jäi ikka maha ning munad jäid koju külmikusse (thank god, et mul on Mari, kes lubas mingi aeg läbi käia ja need ära korjata)! Ja Raitsi uipo kokkupandav pingike, mille me voodisse ronimiseks soetasime, jäi audi pagassi. 😁 Nautigu talve siis seal.

Äratust me esmaspäeva hommikul, 16. oktoobril, ei pannud ning õnnestus tõusta 8 paiku hommikul. Üllataval kombel olime autos stardiks valmis ikka alles 9:42. Siis algas sõit Läti poole!

Esimese päeva õhtuks jõudsime Leetu – pisikesse linna nimega Kedainai. Ilm oli räme külm, aga väikese tiiru vanalinna tegime ikka. Peatuspaik oli pargis, jõe ääres – iseenesest nunnu! (Me vaatame neid parkimiskohti Park4Night äpist.)

No ja väga nunnu jah kuni selgus, et kogu elektrisüsteem ei funka! No nagu mitte midagi ei toimi! Õues on 5 kraadi ja soojendus ei käivitu. Veepump ei toimi! Raits, meie wunderkind, võttis oma selle asja välja, mis elektrit mõõdab (mul pole õrna aimugi, kuidas seda nimetatakse kuigi ma olen elektriku tütar 🙈) ja toimetas. Rebis peapaneeli lahti ja muudkui katsetas. Me proovisime lapse ja kassiga mitte jalgu jääda ja teha nagu me ei kuule neid t*rasid ja v*tte, mis salongi täitsid. No ja mingi hetk peale ehk tunnikest pusimist hakkas kõik tööle! Ma ei tea, mis imelooma ma endale meheks sain, aga kuidagi ta ikkagi midagi välja süsteemitab! Tuba soe, kõhus Lidli purgisupp (sitt, ei soovita) ja nii meie esimene öö sai mööda saadetud.

Teine päev (17.10) panine julma! Mul polnud aimugi, et see Poola nii kuradima lõputu on! Peale 8 tundi sõitu olime IKKA VEEL Poolas!!! Ja lootus alustada Raido sünnipäeva imelises Ungari koopa-spaas kustus. Laps hullus, kassil oli tuim pilk ees ja kummaltki ei tulnud enam piiksugi. Kell 18 otsustasime, et keegi enam ei jaksa! Koopa termidesse oli ikka veel 6 tundi sõitu 😭

Tõmbasime suurelt trassilt kõrvale, pisikesse Poola linna nimega Krasnik. Ikka sitaks külm on õues! No kuidas see võimalik on, et kogu selle uhamise peale oleme kõigest 4-5 kraadi soojemas kliimas kui Eestis. Parkisime pargi kõrvale suurele parkimisplatsile – plaanisime süüa ja järelejäänud koolitöid teha (mida sõidu ajal ei jaksanud). Ja hakkab jälle pihta! Elektrisüsteem maas!!! Seekord ei aita ka selle asjandusega suramine. No ja lühidalt siis järgnevad 2 tundi keerab Raits kõik võimalikud karbid, toosid, katted maha ja otsib peakaitsmeid… mida EI OLE. Seekord saadab teda juba vähem vägisõnu, sest olukord paistab lootusetu. No lõpuks otsustab ta tekitada otsevoolu ja seadmed saab tööle. Pole küll ideaalne lahendus, aga see on lahendus. Saame sooja ja teevett ka!

Öö möödub rahulikult ja kõrvalolev kirik tervitab meie värsket juubilari kell 6 hommikul imelise kellade mänguga!

Meie Raidu ongi 40. Ühes kuulsusetus pisikeses Poola linnas saabuski uus aastaring. Minu kõige kallim MacGyver ❤️

Kuna äratus kiriku poolt (ma olen alati arvanud, et need kirikuasjad on kahtlased) oli kell 6, siis viskasime lapse ja kassi taha suure voodi peale ja hakkasime kell 7 kihutama Ungari poole! Loodame, et jõuame peale lõunaks ikka oma koopa spaasse ja õige sünnipäev saab alata!!!