Ebareaalne. Kirjutasime viimati Marokost, eelmise aasta veebruaris 🤯
Lugedes viimast postitust, tulevad tänagi meelde Sahhaara kuumus, sillerdav ookean ja Marrakechi öised lõhnad.. olen saanud palju pahandada, et jätsin kõik justkui õhku rippuma ja ootele.. kuidas nad siis koju said? Kas kodutee läks viperusteta?
Kõik läks hästi! Lubasin kirjutada veel imelisest Sevillast, mis kostitas meid keset Euroopa talve hämmastava 25 kraadise kuumalainega 🔥(aga ka poolikute õlleklaasidega, mis Raitsile pähe ei mahtunud ja mida ta siiani meenutab 😁).

Möödusime põgusalt Salamanca ajaloolisest linnast, kuhu tahaksime kindlasti veel tagasi luusima tulla.

Ja siis Bilbao – wow! Guggenheim (loomulikult) ja Tolkienlik Põhja-Hispaania rannik! Hoopis teist karva, kui me Hispaaniat tavapäraselt tunneme. KINDLASTI peab tagasi tulema! See oli justkui nagu ahvatlev filmitreiler.

💩No ja siis tuligi tavaelu peale. Kiire-kiire-kiire. Keegi kedagi ei näe, keegi kellestki päriselt aru ei saa. Kuuleme, aga ei kuula… aga võibolla see ongi tõelise pere tugevus – toimida eraldi koos? Ajada ühist asja üksinda? Kergema tuleviku nimel. Et oleks aega jälle päriselt koos olla.

Pean vaatama telefoni pildialbumit, et ajajoon paika saada. (Kas teile tundub kaa, et tiirleme ümber päikese kiiremini?) No igal juhul möödus suvi 2024 suure ehituse tähe all – Raits ehitas meie uut maja 7 päeva nädalas ja mina proovisin ikka oma parima anda Eesti edukaimas ükssarvikus.

🇬🇧 Aprillis oli põgus, aga muhe lennureis Raitsi perega tema õe, Liise, juurde Withami, UKsse. Nii nunnu Inglise külake! Ilm oli kevadiselt soe ja vasakpoolne liiklus ei kohutanud meie kogenud maailmarändurit Raidot! Liise ja Venkat võõrustasid meid nagu oleks monarhid külla saabunud 😘

🇪🇪Mais ajasime Volkswageni jälle teele ja väisasime karavanide kokkutulekut Treski küünis, Põlvamaal. Piletitasu pärast polnud meil vaja muretseda, sest Eesti Karavani Klubi liikmekaardi pildi autoritena (aitäh, issi, nomineerimast), olime priipääsu välja teeninud 😁! Ja oi oi kui meeleolukaks see osutus! Ilm oli imeline ja pidu äge!
Meil, kes me oleme alati platsi peal tiksumise osas väga skeptilised olnud, oli nii lõbus! Karavaniklubi näeb tõesti palju vaeva, et kõigil oleks midagi teha 🚐

🇨🇾 Juunis tuli koolilõpp ja Küpros! Ei saanud kasutamata jätta võimalust Tallinnast otselennuga sooja saada 🙌 Perega! Tore oli!

🇭🇺Augustis lipsasin üksi korra Budapesti oma endisele kolleegile ja praegusele hingesugulasele külla. Kes oleks võinud arvata, et minu õde sündis Indoneesias?

🇫🇷 Septembri alguses oli märgiline kolme põlvkonna reis Pariisi.🗼Minu 80 aastat ümber päikese lennanud vanaema eluunistus täitus. See on reis, mida ma kunagi ei unusta.

🇺🇸 Seejärel tuli kiirelt taas tööreisile Floridasse suunduda. Seekord otsustasime Raitsiga kahekesi minna ja Otto koju jätta. Vanaisa Ott toetas kodumaal ja proovis lapse ikka kooli saata 😁.. (Me kõik teame, kuidas eelpuberteetikud oskavad vanaisad ümber sõrme keerata oma “kõhuvaludega”.)

Käisime esimest korda New Yorgis!

🇦🇪 Meie viinakuul sündinud hällilaps, Raido, sai sünnipäevaks tuusiku Dubaisse! (Pidime selle eelmise aasta Poola ju kuidagi korvama 🤣). Esimest korda Araabia Ühendemiraatides. Kuum ja tore, aga kõige fantastilisem selle juures on muidugi Pärsia lahe 30 kraadine vesi!!!

Peale seda läks üsna ähmaseks see meie talv…

30. oktooberil sai minu vanaema vähidiagnoosi.

9. detsembril ta lahkus.

19. jaanuaril sai südamepuudulikkus meie Fontasest jagu.

Me olime katki. Midagi polnud enam endine 🖤

Tänaseni ei möödu veel päevagi kui ma ei mõtleks neile mõlemale. Loodetavasti, tuleb päev kui see meelde ei tule… ja ehk kunagi ka terve nädal! 🙂

Ja Raits muudkui ehitas.. mattis kassi uue maja aeda… nuttis.. ja ehitas edasi.

Aga mis teeb katkisele hingele pai? Sellele küsimusele on ainult üks õige vastus – päike ☀️

Veebruaris lendasime oma saarele ära – Tenerifele loomulikult 🇪🇸 Hing ja keha sai kosutust. Pere sai jälle kokku. Aasta oli möödas.