Parkimisjumal on meile jälle naeratanud ja saime ühe viimastest kohtadest Marrakechi südalinnas asuvas parklas, kuhu tohib ka matkaautoga ööseks jääda. Pealelõunased tulijad võisid juba suu puhtaks pühkida! 👹

Meist väga lühikese jalutuskäigu kaugusel asuski suur Marrakechi turuplats, mis oli päeval täis maotaltsutajaid, ahve ja mahlaputkasid. Platsist voolavad lõputu labürindina pisikesed turutänavad, kus päeval lisaks turistimassidele kihutavad täiel kiirusel rollerid, kastiga võrrid ja jalgrattad. Kohata võib loomulikult ka koormate all ägavaid hobuseid ja eesleid 😁

Labürindist võib leida nahaturu, kus kohalikud käsitöölised materjali kauplevad.

Loomulikult võib leida kõike söödavat ja värsket!

Peale päikeseloojangut sätitakse suurele turuplatsile üles üle saja restorani, kus igaüks leiab lihast tigudeni endale midagi meelepärast. Hinnad on põhiplatsil pisut kõrgemad kui mõni tänav sisse poole minnes, aga vaade on seda väärt! 

Platsile kogunevad lugematud ansamblid, mustkunstnikud ja mutid, kes hennaga käemaalinguid pakuvad jne.

Seda kõike on raske sõnadesse või pilti panna! See pidev trummipõrin, suitsevad grillid ja tulede virrvarr ajab pea keerlema, aga see on niiii äge! Seda lihtsalt peab ise kogema! 

Raits ütles, et nagu iga päev oleks jalka MMi finaal😆

Marrakech oli meie viimane plaanitud sihtpunkt Marokos. Edasi viib tee meid tagasi koju mööda Põhja-Maroko rannikut. Otto teeb veel sõpradega viimase surfitunni Laraches ja ongi praami peale minek.

❤️ Raske on Marokosse mitte armuda! Ta on meid kohelnud väga lahkelt ja hästi – lubanud meil avastada enda eriilmelist loodust ja fantastilist ookeaniäärset rannikut. Avanud oma huvitavaid ja ajaloolisi linnaväravaid. Paitanud oma sooja päikesega meie naha jumekaks. Andnud võimaluse tundma õppida neid tagasihoidlikke ja abivalmis inimesi, kes üldjuhul harjunud väga vähesega. Aitäh Maroko, et oled meid hoidnud ja pakkunud nii palju avastamisrõõmu! ❤️