🐪El Ouatia on piisavalt kõrbes, et ära proovida kaameliliha. Otto arvas esiti, et see on üks barbaarne mõte, sest nad on ju nii nunnud. Aga when in Rome… 

Protsess on ikka sama nagu misiganes lihaga – lähed lihuniku juurde ja tellid sobiva portsu. Müüja võttis suure rümba külmikust ja küsis, mis tükki härrased soovivad. Tellisime steiki ja suur tailiha käntsakas sai meile välja lõigatud. Grillmeister tegi liha kõrvale veel tavapärast sibulat ja tomatit ning roog toodi lauda. Maitses nagu loomaliha. Veidi kuiv tuli, sest lasime vist steigi liiga õhukeseks lõigata. Aga isegi Otto sõi nina krimpsutamata.

Pilte pole ühtegi, sest nagu ikka kui juhtub erakordseid asju, on meil mõlemal telefon kodus 😁🤦‍♀️

Edasi suundusime Lääne Sahara poole. Uskumatu, et me tõesti nii kaugele oleme juba jõudnud! 🙌 

Piirivalve pisikesed valged putkad ääristasid kogu rannikut. Iroonia peitub selles, et need tublid Maroko mehed ei kaitse mitte oma riiki vaid eelkõige meid, eurooplasi, Aafrika pagulasrände eest.

Hiljem, juba Lääna Sahara territooriumile jõudes, muutusid piirivalve majakesed roosaks ja tundus, et seal elatakse lausa perega.

Teed olid kohati liiva poolt üle uhutud – meil on lumesahad, neil liivasahad! 😁

Liiv on võimas ja võimeline tagasi võtma oma territooriumi kiiremalt kui me oskame arvata. Kogu kõrbe piirkonnas oli näha mehi tänavatel liiva pühkimas ja kühvlitega koristamas. 

Tarfaya juurde jõudes käisime vaatamas uppunud Armase laeva. Sellega oli selline lugu, et 2008. aastal väljudes Fuerteventura poole sõitis ta praktiliselt kohe karile. Paarisaja reisija kohta oli ainult 2 päästepaati (eks hispaanlased ongi liiga chillid kohati 😁🙈). Õnneks tulid kohalikud Maroko kalamehed appi ja kõik inimesed päästeti.  

Armas (ja Fred Olsen) veab siiani inimesi mandri Hispaaniast kanaaridele ja toimetab ka saarte vahel. Oleme isegi sõitnud nende praamidega Tenerifelt La Gomera saarele ja Gran Canariale. 

Nii me siis seal lehvitasime oma Tenerifele, mis jäi meist umbes 100 km kaugusele. ☺️❤️ Peaaegu jõudsimegi jälle 😁

Lõputute liivaväljade ja düünide vahelt jõudsime Foum el Ouedi linna rannaäärsesse parklasse. Selline maailmalõpu tunne oli. 200 km mõlemale poole on lihtsalt liiv. Korraks tõmbas üsna kõhedaks – aa mõtle kui midagi juhtub? Arsti pole! Autole varuosasid pole! 

Kohalik posija oleks ehk siilipulbriga ravi leidnud ja nupumehed beduiinid VW varuosad vanadest Land Roveritest keevitanud. Nimelt sõidab enamus beduiine vanade, 70-80ndate, Land Roveritega ja Land Cruiseritega. Pillid on väga hästi säilinud ja näevad ägedad välja! Eks tollel ajal (ja ka praegu 😁) ei olnud prantslastel korralikku maastikukindlat autot vastu panna ning nii valitigi inglased ja/või jaapanlased. Kusjuures põhjas sõidab politsei uute Land Cruiseritega. Teeme omad järeldused töökindla ja maastikuvõimeka auto kohta… 

Lõpuks jõudsime oma reisi kõige lõuna poolseimasse punkti – Laayouneisse!🥳💥 Tõeline oaas keset kõrbe! Kogu linn on täis palme, õitsvaid bugenvilleaid ja rohelust. Pea igal ristmikul on väike väljak, kus purskkaev sillerdab. Üliilus ja moodne linn! Purskaevud teevad muidu kuiva kõrbeõhu mõnusalt niiskeks ja kogu see rohelus pakub rohkelt silmailu. Tundub nagu tahavad Laayonlased trotsida kõrbe karme olusid ja hoolimata veepuudusele pursata seda toretsedes õhku. 

Kõrbe karmist kliimast rääkides peab mainima, et limaskestad kuivavad ja hingata on tegelikult veidi raske. 🥖Hommikune värske sai kuivab tundidega kivikõvaks ja auto on nii seest kui väljast kaetud punase tolmuga. 

Aga need düünid on ebareaalsed!😍

Laevavrakke leiab siinkandis veel. Selle järgneva alusega oli selline lugu, et sardiine püüdvatele kalameestele maksti erakordselt suurt tasu – ligi 80 dollarit päev. Hiljem saadi jälile, et tegemist oli narkot vedava kalalaevaga 😁

Tagasi teel Tan Tani linna poole mööda sisemaad võib kohata kilomeetrite jagu tuuleparke. Tuulegeneraatoreid on nii palju, et neil on isegi oma aadressid – liinid ühest kaheteistkümneni. 

Meil vedas, et kõrbe väravatest ehk Guelmimi linnast sõitsime tagasi laupäeval. Toimus jõhkralt suur nädalavahetuse turg! Üüratu maa-ala oli jaotatud elusloomade, fruktide, juurviljade, riiete, kodukeemia jne jne vahel. Täiesti pöörane! 

Marokot vallutasid siin vahepeal tormituuled ja tugevad vihmad. Uudised pasundavad siiani kuigi soojakraadid on juba tagasi kõrvetava 35 peal. Vihm kastis maad ja tegi meie tagasisõidu kõrbest Agadiri poole imeliseks. Kogu maapind oli värvunud erkpunaseks – vot sellisena me juba kujutasime ette Aafrikat. 

Meid on vallutanud sellised natukene kibemagusad tunded… nokk on juba kodu poole ja ei jõua ära oodata kui saab oma inimeste juurde! Aga suur osa meist tahab ahmida veel seda kuuma päikest endasse! 😎

Ja nii me ei suutnudki mitu päeva Agadiri külje all asuvast Takati kämparist edasi liikuda 😁