Tähelepanelik lugeja mäletab, et parima praamipileti diili saab Carlose juurest Algicerasest. Ja sinna me peale Gibraltarit suundusimegi. Päike oli juba saatmas viimaseid kiiri üle linna, sest ummikud Gibraltari ja Algicerase vahel hoidsid meid liikluses ligi tund aega kinni.

Carlose kontor asus suurte kaubanduskeskuste vahel ja juba kaugelt paistsid rüselevad pensionärid 😁Uskumatu! Oligi pool (see vanem pool) Saksamaad ja Prantsusmaad kohal. Järjekord oli uksest välja. Reaalselt! Päike loojus ja meie ootasime, aga Carlos on asjad kavalalt sättinud – iga natukese aja tagant pakuti keeksi, et pikalt seisma pidanud turisti rahustada. Tehingu lõpuks sai iga kunde kotiga veinipudeli ja keeksipaki koju kaasa😆 Ja kogu selle komejandi juures pakkus ta ka tõepoolest 250.- euri odavamaid pileteid kui Tarifa sadamaputka. Edasi-tagasi praamipiletid matkaautole ja inimestele läksid maksma 310.- euri. Kusjuures tagasisõidu kuupäev on lahtine – tule millal soovid. 

Kellel huvi hakkas pakkuma, siis google maps annab Carlose kontori kohe kenasti Algicerases välja 😉

Meile jäi kripeldama ainult nõue, mis kaasneb lemmikloomaga tagasi EUsse pöördumisel. Nimelt peab lisaks europassile ja marutaudi vaktsiinile olema ka vereproov. Võtame riski ja proovime mitte avaldada piiril fakti, et meiega reisib kass. 

Ööseks jäime matkuritele spetsiaalselt mõeldud tasuta parkimisplatsile, mis kohe piletikontorist ümber nurga. Ülimugav! Ootasime seal koos kõigi omasugustega hommikust praami. Enne magama minekut käisime veel kohalikus söökla moodi restoranis (Las Salinas) söömas ja joomas. 45.- euri eest kokku saime kolme-käigulise väga maitsva õhtusöögi koos veini ja õlledega. Veeresime ägisedes bussi poole tagasi 😁

Hommikul oli pool parklast juba ilmselt kaheksase praami peale läinud. Meie väljumine oli kell 11. (Etteruttavalt võib öelda, et hispaanialikult saime merele kell pool 1.) Meiesuguseid oli veel palju ja enamus inimestega olime juba eelneval õhtul Carlose kontoris seisnud 😁

🇲🇦 Ja saabusimegi Marokosse!

Meie 20. riik selle seikluse jooksul! 🙌🥳🚐

Saabusime Tanger-Med sadamasse. Esmamulje oli puhas ja kena. Piirivalvur lasi bussi küljeukse lahti teha (teist korda pidime selle 20 riigi jooksul avama), kätles tervituseks Ottot ja küsis, kas meie põrandal olev lambanahk on Marokost. Vastasin, et täitsa Eesti lammas on 😁 No vaevalt, et ta midagi Eestist teadis, aga naeratas viisakalt. Õnneks pelgab Fontas võõraid inimesi ja hoidis taga voodi peal ennast teki ligi. Piirivalvur teda ei märganud ja kass teemaks ei tulnud. 

Võtsime suuna Tangeri äärelinnas asuvasse hulgilattu, et varusid täiendada. Poes on tõepoolest palju soodsamad hinnad kui meil Eestis või isegi Hispaanias. 

Kaardimakse ei ole veel väga populaarne, nad eelistavad sularaha. (Ja meeles tuleb kindlasti pidada peenraha varumist – turul, parklas, kohvikus jne ei ole neil tihti ka 100st dirhamist tagasi anda). Marokos kehtib dirham, mida saab 1 euro eest lausa 10. Ametlik keel on araabia, aga enamus räägib ka prantsuse ja hispaania keelt. Pole siis ime, et need prantsuse surfarid ja pensionärid siia pressivad 😆

Päev liikus kiiresti õhtusse, sest praamilt saime tulema alles kolme paiku ja öömaja osas polnud veel midagi kindlat. Käisime sipsti Tangeris poes ära ja jäime veidi enne Asilahi linna, ranna äärde ööbima. Sattusime kuskile surfikülakesse või noh küla on palju öeldud – pigem mõned majad ookeani ääres. Avastasime end parkimas asula kaevu lähedal, kus käsitsi (igaüks oma kopsikuga) käidi veevarusid täitmas. Kohalikud tundusid sõbralikud ja meid ei tülitatud. Tervitati viisakalt ja mõni julgem kaevule tulija küsis, “kuidas läheb” hispaania keeles. 

Järgmisel päeval külastasime Asilahi vanalinna ehk medinat. Mõnus jalutuskäik ajaloolistel tänavatel. Asilah on Tangeris randujatele üsna populaarne linn, mida külastada. Turist pole neile võõras ja suveniire leiab iga nurga peal.

Tee pealt on näha enamasti rohelisi põlde ja aasasid, mis okupeeritud suurte lambakarjade poolt. Selline kevade tunne tuleb!

Edasised päevad veetsime Larache linnas. Täpsemini linnast üle jõe, kus kohalikud suvitamas käivad. 

Otto osales kohalike lastega surfitundides ja meie nautisime sooja päikest ja vahutavat ookeani.

Laraches on ilus, puutumata ja audentne medina! Imeodavate pagariäridega ja tänavakividel laiuva juurvilja- ja kalaturuga. Ainult kõnni, naerata ja ahmi sisse araabiapäraseid lõhnu 😍

Me oleme nii rahul, otsustasime Marokosse tulla! Siin on oluliselt soojem ja odavam kui Hispaanias. Päeval umbes 27 kraadi ja öösel 16 ringis. Toit on maitsev ja soodne. Teenindus on restoranides super tasemel – klient ongi kuningas. 

Me pole veel kohanud pealetükkivaid või ebaviisakaid inimesi. Kohalikud on sõbralikud ja abivalmid (võibolla veel vara hinnata? 🤔😁). Aga võibolla on asi ka selles, et Põhja-Maroko on massturismi poolt veel rüüstamata ja kohalik pole välismaalastele “erihindu” välja mõelnud 😁. Keskmiselt on läinud meie pere restoraniarve kokku 5-20 euri, aga tänaval saab söönuks ka paari euriga. Otto ütles tabavalt peale viie eurist arvet: ”Selline tunne, et oleks nagu varastanud selle toidu neilt!” 😆

Suurem osa marokolasi on moslemid, aga leidub ka juute ja kristlasi. Enamus naisi on ikkagi kaetud ja vanemad mehed kannavad hästi toredaid ürpe, millel on teravatipulised kapuutsid. 

Pärast Larached, peatusime Moulay Bousselhami pisikeses linnakeses. Siin on selgelt näha, et Maroko on oma keskklassi kasvatamises veel lapsekingades. Mere poolses linnaosas on väga uhked ja suured eramud, ning mõni kvartal eemal elavad inimesed väga primitiivsetes korterites. 

Edasi sõitsime Kenitra poole. Eirasime meelega kiirteed ja liikusime külade vahelt. Kontrast on seninähtuga suur! Ainult hobukaarikud ja ikka omajagu prügi. Aga väga nauditav on näha päriselu! Äge! Midagi dominikaanilikku, aga ikkagi täitsa isemoodi😍 Inimesed lehvitavad ja viskavad pöidlaid püsti.

Kenitras peatusime tasulises karavanpargis. Esimest korda elus 😁 Aga see on luks! Siin on bassein ja kuumad duššid. Väga mugav ikka! Eriti normaalne on see, et kõik parkimiskohad on piisavalt suured ja eraldatud põõsastega. Ei teki sellist rõvedat täistopitud tunnet. 

Otto sai esimest korda elus tivolisse🍭 Ta oli vaimustuses! 🎪

Rannas olid kaamlid🐪

Ja õhtuse tee taustal sai jälgida kohalikku elu-olu🍵

Nüüdseks oleme jõudnud pealinna Rabati. Üks pilt pidi ütlema rohkem kui tuhat sõna! Seega siin on meie päev pildis:

🇲🇦Maroko on imeline!🇲🇦

Seekordne ülevaade sai nüüd üsna pikk, aga internetiga on meil siin kehvasti. Ostsime küll kohaliku simi koos netiga, aga ma ei raatsi seda blogi mahukate piltidega tühjaks tõmmata. Olen nüüd enam-vähem järjel ka meie seiklustega 😁. 

Nüüd siis teate, et hullud kimavad juba mööda Maroko rannikut kuni umbes Agadirini ja sealt läbi Marrakechi, keskmaalt põhja tagasi. Ega siin palju polegi jäänud. Tänase seisuga on meil umbes 6 nädalat Aafrikamandril aega. Koju sihime jõuda 10. märtsi paiku.