Marbellast sõitsime edasi Estepona linna. Äramärkimist väärib fakt, kuidas me kõik lõbusasti koos umbes 50 matkaautoga, parkisime rannas keelumärgi all 😁🤦‍♀️ Politsei käis meid ikka piilumas, aga Hispaanias, erinevalt Eestist, ei koosne see valvurite kamp endistest koolikiusu all kannatajatest. Kordnikud on äärmiselt mõistvad ja kui hooajaväliselt meie hipikamp kedagi otseselt ei sega, siis võib ka keelumärgi all squattida. 

Teiseks kohtasime “kalleid” kaasmaalaseid, kes kolmekesi paistes nägudega rannas telgis ööbisid… Eks neid Eesti ärajoonud asotsiaale tuleb nüüd siia päikeserannikule juurde nagu seeni peale vihma. Kõik ju tahavad oma “eluga Hispaaniasse” kolida.

Vanalinna mõistes on Estepona äravahetamiseni sarnane Marbellaga. Nunnu ja õites. 

Hoolimata päikselistest ilmadest on Mandri-Hispaania siiski talvekuudel külm. Meie pere on üsna soojalemb ja naudib rannas vedelemist, mida kahjuks jopega ei saa väga harrastada. Seega oleme juba mõned nädalad mõelnud, kas minna üle ookeani praamiga Tenerifele või vaadata Maroko poole. Tenerife edasi-tagasi piletid maksavad matkaautole 3500.- eurot. Marokosse saab 300.- ringis. Otsus kaldub vist sinna Aafrika poole.

Estepona rannaparklas tutvusime sakslastega, kellel plaanis samuti Marokosse minna. Saime häid regionaalseid soovitusi ja usaldusväärse praamipiletite vahendaja kontakti. Keegi Carlos, keda prantsuse ja saksa matkurid kiidavad taevani 😁 Parim praam Tangieri pidi väljuma Algicerase sadamast.

Meie plaan minna edasi Marokosse oli 100% küps – nüüd oli vaja veel paika panna vahepealne logistika. Kas vallutada Gibraltar enne Tarifat või pärast? Või hoopiski peale Aafrikat, koduteele asudes? Aga kuidas see ütlus oligi – inimene teeb plaane ja jumalad naeravad… 

Otsustasime kõige pealt minna Tarifasse. Mandri-Euroopa kõige lõunapoolseimasse punkti ja igasuguste hipide lemmik kogunemispaika! Taaskord oli tunne, et enamus linnaelanikest moodustasid ratastel majades ööbijad 😂 

Tarifa erineb suuresti eelnevast oma lopsaka ja rohelise loodusega. Kõik niidud ja mäeküljed on kaetud rohelise vaibaga ning kohati kollaste  õitega. Mõnus vaheldus kiviklibule.

Siin on ka meeletult ilusa heleda liivaga pikk ja lai rand. Windsurferite paradiis. Või nagu Otto ütles: “Kuldsed rannaliivad!”. 

Tarifa on äge. Fontas arvab ka nii.

Meeldejääv on pilt, mille tegime täpselt Atlandi ookeani ja Vahemere vahel. Taustaks Aafrika 😍

Plaan oli jääda üheks ööks Tarifasse ja siis hommikul minna Gibraltarile. Õhtuks jõuda Carlose juurde Algicerasse ja järgmisel hommikul Aafrikasse üle minna. Aga Tarifas hommikul üles tõustes üllatas meid üle mitme kuu vihm, mürin ja äike ⛈️ See oli meie reisi 86 päeva jooksul esimene kord kui terve päev sadas vihma! Ausõna! Aga ka üle tüki aja magasin ilma lisatekita ja villaste sokkidetta 😂 seega siin on väga mõnus mahe kliima – niiske aga öösel ei lähe nii külmaks kui mujal rannikul. Ilmselt ookean teeb oma töö. Nüüd on siis selge miks Tarifas nii roheline on 😁

Gibraltar ja Aafrika peavad ootama veel päevakese või kaks 😊

Lõpetuseks pilt meie vihmase päeva õllesõbrast