Meil on kõik endiselt elus ja terved! Lihtsalt aju on nii maha jooksnud, et kui istud või sööd või lamad, siis peas ainult ketrab🎵🎵🎵:

“Kaardi pealt oma maad
Otsima ma ei pea,
Kinnisilmi võin leida ta sealt.
Ühel pool merepiir,
Teisel metsade viir,
Nõnda väikene ongi mu maa.

Põllud meil sirged ja mullad on head,
Põllumees töö hinda teab.
Kuke ja koiduga sammu ta peab,
Kui ainult ilmaga veaks.

Kaardi pealt oma maad
Otsima ma ei pea,
Kinnisilmi võin leida ta sealt.
Ühel pool merepiir,
Teisel metsade viir,
Nõnda väikene ongi mu maa,
Nõnda väikene on Eestimaa.

Põhjamaa päike ei hellita meid,
Kallilt on käes meie leib.
Kareda käega peab leppima neid,
Kui põllumees on ta peig!”

(https://m.youtube.com/watch?v=EUlRaC5_MHs)

EBANORMAALNE! Päevad otsa ainult ketrab 🤣🤣🤦‍♀️ Ja kõigil! Kui ma jälle selle kuskil lambist üles võtan, siis Otto ja Raits juba karjuvad, et aitaaaab 😆

No ja mis blogi sa nii kirjutad, kui ainuke asi, mis peas veel toimub on Kaardi pealt oma maad… 😁Tööle peaks vist varsti minema, et mitte päris hulluks minna 🫣

Vilanova i la Geltrust liikusime järgmisesse rannikulinna nimega Salou. Väga nunnu, aga taaskord – hooaeg on läbi. Mõni üksik visa indu veel hoidis oma sodipoodi lahti, aga üldiselt oli elu-olu rahulik. Kohalik promeneerib ainult sulejopes, aga meie leidsime jälle tuulevaikse rannasopi ja saime rümpadele jumet juurde. 

Sealt edasi liikusime Valenciasse. Peatusime kesklinnast mõnekümne minutilise jalutuskäigu kaugusel promenaadi ääres, kus pesitses mega palju matkakaid. Üldiselt me seda kommuuni-elu ei harrasta ja seal oli selgelt ka arusaada miks.. Ümber terve parkla oli tunda kerget uriini odööri… Ööpimeduses lasi enamus oma halliveega platsi mudaseks.. ja kirsiks tordil oli tüli prantslase ja sakslase vahel kuna viimane otsusas laupäeva hommikul kell 8 generaatorit käiata 😁 

Lisaks kostis koputus meie küljeuksele umbes 10 minutit peale parkimist.. ukse taga oli “nunnu” üleni tatoveeritud hispaania kutt, kes küsis raha bussi valvamise eest. Kuna meil sularaha pole ja ega poleks andnud ka, siis pakkusime õlut. Õlle peale läks nägu krimpsu, aga et kui meil juhtub shokolaadi olema, siis see sobiks talle hästi 😆 Meil oli just üks poolik shokolaadipähklite pakk seisma jäänud (ja kui meie peres mingi magus seisma jääb, siis on see ilmselt sitavõitu 😂). Tüüp oli väga rahul! Pani minema ja nosis meie nädala vanuseid pähkleid shokolaadis 💩

Aga hoolimata intriigidest matkurite vahel ja kohtumisest narkomaanist isehakanud valvuriga, magasime taaskord väga rahulikult. 

Oma teel ja ööbimiskohtades oleme näinud palju erinevaid matkasõidukeid. Suuri veoseid koos tsiklitega, rollerite või isegi järelhaagises oleva sõiduautoga – kõik vajalik luksuslikuks eluks ja piisavalt ruumi! Ja minibusse (van’e), kus eluolu väga primitiivne. Enamustel neil ka reklaamkleepsud peal, mis ühendatud imeilusate kodulehtede ja instagrammi kontodega. See on nii naljakas, kui ilusaks ja ahvatlevaks on tehtud see kämpari elu 😁 Ja no eks ta mõneti ju ongi – maga keset männimetsa, ookeani kaldal või suurlinna tulede säras! Aga mitte keegi neist ei räägi, et päris elus jooksed poodi või tanklasse kakale ja dussi alla saad jumal teab millal… Glamuuri on tegelikkuses oluliselt vähem ja kõik me kulgeme lõpuks ikkagi oma sitapaagi rütmis! 🙈 Elagu insta elu! 

Aga tagasi peateema juurde. Valencia on nii ägedalt eriilmeline linn! Mulle meeldis rohkem kui Barcelona, kus me eelnevalt mõned korrad oleme käinud😊 Mere poolt vaadates madalate värviliste majadega nagu Florida! Linna keskus imeliselt kaunis, kus iga maja, basiilika ja väljak räägib oma loo. Ning teiselt poolt tervitamas super modernse arhitektuuriga akvaariumi ja tehnika muuseumiga. Mul on tagant järgi täitsa kahju, et me Ottoga ei läinud akvaariumi külastama. Eriti veel kui onu Sass kinnitas, et tegu Euroopa suurima akvaariumiga ja seal on väga äge🐠. No seda rohkem on põhjust Valenciasse tagasi tulla! 

Tagasi tulemiseks on põhjusi veel! Astusime pooljuhuslikult kohaliku raamatuklubi liikmeteks 😁Piilusime tänavalt sisse avatud garaazi, mis oli maast laeni raamatuid täis. Hispaania onkel rääkis soravas inglise keeles, et neil on klubi, mille aastatasu on 11 euri. Selle eest saab 12 kuud raamatuid võtta ja vajadusel vahetada või tagastada. Me selgitasime, et meil on maja ratastel ja ilmselt me tagasi tema kanti nii pea ei satu. Sellest polnud üldse lugu! Tegime kaupa – 11 euri onule ja meie saime oma literatuuri täiendada 6 raamatu võrra. 

Siinkohal väike tip lapsevanematele, kes ei saa oma lapsi raamatuid lugema: 1. sulge laps väikesesse ruumi (kus ta minema ei pääse) 2. eemalda kõik nutiseadmed ja konsoolid 3. paiguta see väike ruum televiisori levist välja (või eemalda ka teler) ja VOILAA 😁 Otto on juba läbi tõmmanud 3 raamatut, mis Eestist kaasa said ja 2 inglise keelset lihtsamat lugu! 

Valenciast sõitsime edasi Calpesse. Ja oi kuidas mulle juba ainuüksi see sõit meeldis! Pildile on tulnud taas mäed (või nagu Šveitsis käinud Raido ütleb – künkad!). Üle pika aja muutub rannikuäärne tee taas maaliliseks oma sillerdava vee ja uhkete mägedega. 

Calpe on juba vähe ärevam! Promenaadil seikleb rohkem inimesi ja restoranid-kohvikud on enamuses lahti. Tunda on kuurorti hõngu! Sadama mereanni restoranid on puupüsti täis nii kohalikke kui ka turiste. 

Meie otsustame vallutada Calpes asuva Penon de Ifachi mäe! (https://www.calpe.es/en/discover-calpe/peñon-de-ifach) Väga mõnusa koormusega ligi 2 tunnine ronimine ja loomulikult imelised vaated kogu linnale!

Peale tegevusrohkeid päevi Calpes, liikusime Benidormi! Vot siit see hakkab! Hispaania lõunarannik oma turistirohkete promenaadidega! Tänavatel rüselevad saksa pensionärid, baarides lösutavad punaseks kärssanud britid ja rannas päevitavad külma trotsivad skandinaavlased. 

Päris põnev! Elu keeb ja otsa said meie linnakesed, kus hooaeg lõppeb septembri lõpus. Siin on juba möll 24/7! ☀️