Meie pere on kõige õnnelikum kui päike paistab. Alati. Ja kui veel juhtub olema meri silmapiiril, ei ole sellel rahulolul otsa ega äärt 😁 Päike annab energiat ja toob naeratuse näole. Fontasel on küll teatud piir kuumaga, aga päikese käes väänleb ka tema mõnuga. Minu blogitamisega on vastupidi – kui õues sajab vihma, siis oleks justkui rohkem aega mõtiskleda ja muljeid paberile koguda. Päikesega väga ei viitsi! Tahaks linna vahele jõlkuma ja randa vedelema 😆

No ja just selle päikese pärast me olemegi suundunud esimest korda peale Slovakkiat kiirteedele. Poisid võtsid paar päeva tagasi otsuse vastu, et paneme lõunasse minema. Pole mõtet öösel ahju ääres kükitada seega tuleb läheneva talve eest plehku panna. (Ja tõepoolest läheneb ta paratamatult ka siin Lõuna Euroopas.) Meie riidekapp on täis kleite ja lühikesi pükse, mitte jopesid. Oleme nüüd mõned päevad sõitnud 3-4 tundi jutti Hispaania suunas. Tundub justkui vähe tunde, aga see on tegelikult väga väsitav.

Itaallased on liikluses väga sarnased tartlastega – ega see lubatud 70 mägiteel kaua ei kesta, küll tuleb jälle 50ne piirang seega pole mõtet kiirendada. Samuti ei põle see roheline seal fooris igavesti! “Võtan juba aegsasti gaasipedaalilt oma sügissaapa, sest küllap see punane kohe kohe tuleb!” 😁. (Sorry Issi 😂, aga no nii on). Või ehk ei lähe see Fiat lihtsalt edasi? 😏

Raits ei ole itaallane ja naise kaudu Tartu geen ei nakka seega me jõudsime nagu niuhti Pisasse. Itaalias oleme omajagu käinud, aga Pisa linna pole veel jõudnud. Ilm oli päikseline, aga öösel langes ikkagi alla 10 kraadi. Pisa on naljakas – peatusime umbes 8 minutilise jalutuskäigu kaugusel tornist, aga selline tunne nagu oleks kuskile getosse sattunud. Tuli välja, et ilus ajalooline linn jäi teisele poole põhiplatsi. Linnas töllerdamiseks tasub ka aega võtta! Arno nimelise jõe ääres, mis läbib tervet linna, on imeilus jalutada.

Jah, Pisa torn on viltu! Jah, ülinaljakas on vaadata turiste, kes järjest imiteerivad torni toetamist, et saada klassikalist Pisa pilti 😁 Aga mulle meeldis väga ka Igor Mitoraj’i “Langenud ingli” kuju!

Edasi liikusime paar tundi mööda kiirteed, aga siis tõmbasime rannikule! Ei jõua seda vahemereäärset ilu jälle ära kiita! Vesi sillerdab, värvilised majad kaunistavad mäekülgi! No imeline! Kahjuks ikka need Fiatid.. 😆

Nüüd oleme me juba teist päeva Sanremos. Leidsime vist matkurite paradiisi. Peateest paralleelselt kulgev tupiktänav otse rannapromenaadil. Parkimine vististi hooajaväliselt tasuta ja meiesuguseid matkaautosid on siin terve rida platsis. Pisike kivine rand ja kilomeeter Sanremost. Linnani viib eraldi kergliiklustee! 😍

Lubati ilusat, päikselist ilma ja meie valmis ümbruskonda avastama! 🙌🌞🥳