Kohe kui ületasime Montenegro 🇲🇪 piiri… (siinkohal tervitused kõikidele tuttavatele, kes elavad Mustamäel! 😁 Me töö juures ikka irvitame, kuidas on Pakistani ja India kogukonnad Eestis koondunud (ja ilmselt pool Nigeeriat) Mustamäele. Kutsume seda Paki ja India tuttavatega hellitavalt Montenegroks, mida ta ju otsetõlkes hispaania keelde ongi!😂)

… tuli selline Euroopa tunne peale, ja seda mitte ainult euro raha pärast. Armastus liiklusmärkide vastu tundub neil olevat pea sama tugev kui eestlastel ja mägiteed on mugavalt 1+2 laiuseks veninud. Mercedesed on vahetunud suvaliste Kia vms junnide vastu ja teedele ning tänavatele on ilmunud rohkelt vene ja ukraina numbrimärkidega autosid. Siin nad siis mõlemad redutavad. Vene ja Ukraina tited rõõmsalt koos peaväljakutel mängimas, samal ajal kui vanemad kohvi rüübates väldivad poliitilisi arutelusid. Kelle või mille jaoks neid sõdu vaja on… 

Esimseks linnaks jäi tee peale Ulcinj. 

Aa, et kuidas me neid linnu üldse valime? No mõned on sellised, mille kohta Raits on lugenud, et ägedad ja peab üle vaatama. Aga üldiselt arvestame, et sõiduaeg ei tuleks üle 2-3 tunni päevas, sest siis on laps ja kass õnnetud ning endale tuleb ka selline uhamise tunne peale. Ja vahel ei ole suures mereäärses linnas lihtsalt tasuta parkimiskohta. Ööbimispaigad oleme muideks dokumenteerinud Instagrami kontol Tiguajam 🚐

Ulcinji jõudsime päris vilu ilmaga ja imeilusas vanalinnas ei olnud hingelistki. Linnas on pisike rannajupp, mõnusas lahesopis ja mäkke tõusvad tänavad. Parkisime mäe otsa, kus parklaaeda kaunistasid küpsed viinamarjad. Samuti oli pea igas aias lookas viljapuud granaatõunade, hurmaa ja apelsinidega. See mulle kliimapaguluse juures kõige rohkem (lisaks päikesele) meeldibki, et linnud laulavad aastaringi ja värvilised õied teevad isegi vihmase päeva ilusaks! 🌸

Liikusime edasi Budva linna. Tervitused Sassidele, kellel õnnestus suvesooja siinkandis nautida! Linn, oma pika ja eriilmelise promenaadiga on super äge! Ühes otsas vanalinn ja jahisadam ning teisel pool mäekülge mööda looklev tee, kus pilk puhkab helesinisel mereveel. Vanalinn, mida on tore avastada nii päevasel ajal kui ka õhtutulede valguses. Leidsime ka tasuta neti, mis ametlikult kuulub kohalikule luksuslikule hotellile vanalinna ääres. Mul on nii hea meel, et sain esimest korda kodustele videokõne  teha! ❤️ Siiani pole me lisanetti kohaliku sim kaardi näol ega elisa päeva/nädala piletiga ostnud. Oleme hakkama saanud 😊

Mitte kõik pole nii super imeline ja vahva nagu ma kogu aeg siin jahvatan. Vihastasin end seaks üleeile ja veel pool eilset hommikut! Ühesõnaga Albaanias, Vlores kasutasin seda automaatpesula teenust nagu ameerika filmides. Lähed oma kompsuga sisse, paned ühte masinasse pessu, tõstad teise kuivama ja asi ants. No seekord siin Budvas nii libedalt ei läinud. Nüüd rahunedes ja adekvaatselt võib tõdeda, et ise olen loll. Mul olid 2 korda suuremad pambud, aga pressisin need ikkagi ühte masinasse. Ma ei ole kindel palju sellest üldse õnnestus reaalselt puhtaks pesta. Tomatiplekid Otto aluslinal jäid endale kindlaks ja suurem osa kassikarvadest irvitasid mulle ikka püüridelt vastu. No ok. Järgmine kord tuleb ikkagi tädile anda nagu Serbias tegime. Panin siis mina selle kuhja kuivatisse ja 30 minutit tiksusime Ottoga oodata. Välja tulid ligumärjad riided, mille siis lisamüntide eest veel pooleks tunniks aurutama panime. Välja tulid märjad linad ja riided. Vihastasin ja viisin need bussi, et ehk hommikuks ikka kuivad.. sittagi! No siis järgmisel päeval kahte masinasse ja tunniks ajaks. Saime korda. Moraal: ära topi rohkem kaltsu sisse kui mõistlik on. Anna riided tädile puhastamiseks, kuivatamiseks ja triikimiseks. 

Veidi veest. See on bullshit, et igas tanklas saab vett võtta. Silmad punnis oleme vahtinud ja küsinudki, aga balkanil tanklates vett ei pakuta. Ei tasuta ega raha eest. Vett oleme saanud staadioni valvurilt, kohalikult külamehelt, mäe seest tulevast kraanist või rannaduššidest. Ottost on palju abi olnud veega varustamisel. Tema ongi see mees, kes vajadusel 10 liitrist kankut rattaga bussini transpordib kui juhtume kraanist kaugemal asuma.

Budvas toimuvad praegu ka poksi Euroopa Championshipi võistlused seega pimedas ei ole mõtet roppusi karjuda. Karmid poksjörid on kohale tulnud üle Euroopa. Nägime Eesti dressides volaskit ka, kellel mänbäg üle kere rippus ja, kes meie eesti keelt kuuldes ei reageerinud. Ühelt teiselt mäelt vist.