Endalega üllatuseks oleme olnud Albaanias juba 2 nädalat ja tegelikult oleks veel avastamist küll. Nii, et kindlasti tasub tulla ja mitte lasta ennast karmi moega mersu vendadel heidutada. Tegelikult nad ju kõik teavad – politseist maffiani – et turist toob raha ja teda tuleb hoida. Kusjuures Albaania on esimene riik, kus politsei reaalselt passib iga nurga peal ja usinalt saua vehkides kohalikke peatab. Just kohalikke, meid pole siiani tülitatud. Võibolla turisti hoidmiseks või ei osata lihtsalt piisavalt inglise keelt, et midagi selgeks teha. 

Mis me veel jõudsime Albaanias teha?

Sarande ja Ksamili kandis asub kohalik turistimagnet Blue Eye – allikad, mis püüavad pilku oma super helesinise veega. Koht, mis on märgitud absoluutselt kõikidele reklaamplakatitele. Paarikümne minutiline sõit viib parkimisplatsini, millest tuleb 2km jalutada allikateni. Piletihind on 50 leki ehk umbes 50 senti näkku. No mis ma oskan öelda… võib minna.. kui teil enne õhtust õllejoomist aktiviteedi/kultuuri minutid on vaja täis saada, aga võib ka Kose taha Siniallikaid vaatama minna😁

Sarandesse jäi ka minu parim toiduelamus Albaanias! Laskusime trepist alla suitsusesse sööklalaadsesse ruumi, kus istusid vanamehed koduse veiniklaasi taga. No ju peab hea söök olema! Ja oligi! See juba vana matkatarkus – varjatud asukoht, ilmetu interjöör ja kohalikud – tähendab enamasti super toiduelamust! 🤤🤤

Edasi liikusime sadamalinna nimega Durres. Tasuta parklast, promenaadi ääres, saime imelise päikeseloojangu osaliseks. Vanalinn oli samuti lühikese jalutuskäigu kaugusel. Mõnusalt palju palme oli ja elu kihas. Enamus kohti olid, erinevalt eelnevatest kuurortlinnadest, avatud.

Järgmise öö ja ühtlasi ka viimase Albaanias veetsime tõelises oaasis. Milline pärl! Patoki laguun. Maakitsus, mis ümbritsetud mõlemalt poolt merega. Ainult kalamehed ja kalarestoranid. Imeline vaikus ja loojuv päike.

Järgmine kord juba Montenegrost 🇲🇪!