Kes olme-mula ja tunde-ila ei taha, kerib kohe 3 lõiku edasi 😁🙈

Tundub, et mu mõistus ja mälu on loodud töötama kõige edukamalt kõrgetel pööretel. Kuna stressitase on selle pea kuu aja jooksul langenud enam-vähem nulli, siis on juba raske sundida ennast kirjutama või joonistama 😁 Esialgu tegin iga päev pisikesi totakaid visandeid Liise kingitud shokolaadilõhnalisse märkmikku. Nüüd pole juba nädal aega pliiatsit kätte võtnud, sest päevad kuidagi lendavad käes ja alati on midagi muud teha või avastada. No tegelt tekkis ka probleem järjest ilusamate vaadetega, sest kunstianne ei vasta mu ootustele ja tulemus oli frustreeriv 🤦‍♀️

Kõik, mida plaanin blogisse panna kaob ka nii kiiresti peast, et tuleb vist hakata märkmeid tegema 😆

Kass on hakanud hommikuti piima nõudma ja üldse käib pidevalt näljase näoga ringi. Ilmselt hakkab see igavusest õgimise aeg pihta. Poiss on ka krt nii palju hakanud sööma, aga see vist pigem ealine iseärasus. Nii, et poisid söövad meid varsti vaeseks 😁 

Nagu ma enne reisi ette ennustasin, siis ainukeseks tüliõunaks on osutunud loomulikult koduõpe. Ikka käib üks kauplemine ja vingumine, ükskõik kui minimaalseks ma ülesandeid proovin teha. Aga no eks sellega tuleb leppida ja ehk paari nädala pärast saame parema koolirütmi kätte. Õnneks on meie õpetajad olnud kõik äärmiselt mõistvad ja toetavad! Ja Otto on ikkagi väga tore reisikaaslane – teeb nalja ja naudib uusi elamusi. Mul on hea meel, et meie väike pere on just selline nagu ta on 🥰 (loe: kõik on isemoodi isekad veidrikud).

🇦🇱 Tagasi Albaania juurde! 

Lisaks imelistele mäevaadetele pakkus sõit Vlorest Sarande poole ka ootamatut kohtumist eestlastega. Esimesed ja hetkel ainukesed kaasmaalased meie reisi jooksul. Märgates meie numbrimärki jäid mägiteel rendikaga jälitama kuni peatusime ja koos vaadet nautisime. Ja kusjuures mitte ainult eestlased vaid Sakukad! 😁🙌  Loodetavasti ei rikkunud saabuv vihm nende puhkust ja jõuti kenasti ka lennukiga Veneetsiasse. 

Kogu rannikuäärne sõit Vlorest kuni Ksamilini on imeline! Helesinine meri, toredad rannakohvikud ja kaunid hotellid. Tasub kindlasti avastama tulla ja endale sobiv külake nautimiseks välja vaadata. Hooajaväliselt oli meil matkaautoga ülilihtne merele ligi saada ja parkimist leida. 

Sarande on imeilus!

Ksamilis tegime väikese matka mäe peale, et vaadata kuidas päike Kreeka taha langeb. Minu kõige meeldejäävamaks hetkeks osutus kitsekarja poolt esitatud kellademäng. 

Raits jõuab tavaliselt ka kohalike juuksurite juurde erinevates riikides. Lisaks normaalsele välimusele saab nende juures tavaliselt ka hea ülevaate kohalikust elust olust. Ksamili mees rääkis, kuidas ta suvel peab söögikohta ja “talvel” (ehk siis kui eestlane veel tuleb ujuma Albaaniasse😆) lõikab juukseid. Kohalik rahvas teenib hooajal nii kopsaka kopika, et elab üldiselt talvekuud üle mitte midagi tehes. Põhiline Ksamili külastaja olevat Itaalia ja Saksa noor, kes muudab pisikese rannaküla mitmeks kuuks kärarikkaks peomekaks. 

Enne meie ärasõitu jälgisime (tegelikult siiani kui netti saab) matkaautode foorumeid ja sealt jooksis see lehvitamise teema läbi. Meil siin hakkas tihedamalt matkureid vastu sõitma alles Albaanias, mõni üksik ka Makedoonias – ja kõik viskavad käppa! Me mõlemad lehvitame alati hoogsalt, sest olles turistina  võõrkeha kohalike kogukonnas (eriti kui peatud väiksemates külades), teeb kuhugi gruppi kuulumine hea tunde. Tunde, et sul on ka võõrsil olles “oma gäng”, kes üksteist sõnatult hoiab ja toetab. Keegi, kes elab sarnast elu koos oma sitapaagi, veevarudega ja võibolla ka koduõppega. 

Albaanlane on muidu muhe ja abivalmis, aga liikluses on nad täishullud. Mulle meeldib ikka öelda sellise stiili kohta “sõidan, kuidas oskan”. Ringi peale pressitakse võidu, peateele ette keeratakse uljalt ja kui juhtud kitsa tee peale ninapidi kokku, siis tagurdab see, kellel juhtumisi vanem või väiksem mersu. Ja kui sul siis juhtub olema VW, siis lased aga tagurpidi minna. Eks Aasias on sõidetud nii neljal kui ka kahel rattal, aga siin on nad nagu erilised ossid. Ja et neid veel nii palju liikleb oma 2 eurise diisliliitri juures?!? (P.S. Kütus pole kuskil väga odavam olnud kui Eestis. Poolas oli 1.4 ja Makedoonias 1.6 liiter.)

Ma ei tea, kuidas Raits suudab siin linnades opereerida – see on meeletult närvesööv ja isegi minul, kõrvalistmel, lipsas täna üle huulte “LITS”! 🫣

Autoga albaanlane sõita ei oska ja hetkest kaugemale ette ei oska mõelda, aga süüa teeb südamega. Lisaks oma lambaajudele ja imelikele sisikonna suppidele, järgib enamus ikkagi Kreeka köögi eeskuju 🇬🇷. Söögikord algab värske kreeka salatiga ja pehme ahjusooja saiaga, kuhu on piserdatud kodust oliiviõli. Tadziki, feta juustud ja lihtne grillitud liha loputatakse alla muidugi veiniga 🍷

Lisaks! Kallile Triinule, palju õnne Põlvasse! Ja mitte ainult Põlvasse vaid kõikjale, kuhu Sa uuel aastaringil otsustad reisida!!! Kallistame! ❤️

Meie Albaania seiklused jätkuvad 🙌🇦🇱🙌