Teisel pool imeilusat Orhidi järve hakkaski Albaania! Peale paari tundi sõitu ületasime mäed ja jõudis kätte SUVI ☀️ Sügisestest värvilistest mäenõlvadest polnud enam haisugi – meid ümbritsesid erivärvilised õied, küpsed puuviljad, hallikasrohelised oliivisalud ja särav päike. Ja loomulikult ka palju eri vanuses ja mudelites Mercedeseid 😁 Mersu on teema sõites läbi Albaania ranniku kuni Kreekani. Õige albaanlane sõidab Mercedesega ja muud juttu siin polegi. Aga tagasi kogu selle valminud ilu juurde – teid ääristavad lookas granaatõunapuud, apelsini-, mandariini- ja sidrunipuud. Nende vahel võib märgata hurmaasid ja virsikuid kandvaid puhmaid. Igas aias leidub nii viljapuid kui ka rohketes õites erivärvilisi bugenvilleaid. Granaatõunu võib tee äärest jahtida, kuid samahea on neid ka tänavalt onudelt-tädidelt osta umbes ühe euro eest kilo. (Hurmaa oli poes ka euro kilo 🤤).

Lisaks viljapuudele on rohkelt oliivipuid, mille salud ulatuvad kohati kõrgetele mäenõlvadele. Käes on kiire oliivikorje ja õlipressiaeg. Kõikjal rehitsevad maaomanikud oma oliive puudelt alla või korjavad käsitsi noortelt madalatelt põõsastelt. Need viiakse kohaliku (või oma) pressi alla ja aastane õlivaru taas olemas. Kõik, mis oma perele ära ei kulu, pannakse tee äärde laua peale müüki.

Peale puuviljade kasvatamise on albaanlased ka usinad mesinikud. Tarusid on tee pealt tihti näha ja teeäärsetes lavkades on enim esindatud kohalik mesi. 

Tihti võib näha tee ääres ka karjuseid oma lambakarjaga ja hobuvankreid.

Midagi, mida minu silmad esimest korda Albaanias nägid, olid pisikesed naftapuurtornid. Ühes külakeses olid kõigil aiamaale sätitud pumbad üles 😁 Torn pumpas isegi surnuaial, lasteaia hoovis ja keskväljakul! No kuidas Euroopa vaeseim riik, kui teil on granaatõunad, oliiviõli ja nafta tagaaiast võtta?!?

Esimeseks linnaks Albaanias sai Unesco poolt ära märgitud Berat. Ja õigusega märgitud! Linnakeses on imeilus mäe küljel asuv vanalinn ja võimas kindlus, mille sees omakorda huvitavad munakiviteedega looklevad tänavad oma käsitööpoodide ja kohvikutega. 

Järgmiseks liikusime rannikule – lõpuks ometi MERE ääres! Vlore linn! Rannikule jõudmist tähistasime veini liigtarvitamisega kohalikus kalarestoranis ja hiljem bussis kodumaiste hittide järgi tantsides😆🤦‍♀️Öö tõi kõva välgumängu ja paduvihma, mis hommikuks õnneks pilvesfääridesse (või mäe taha) kadusid. Vlores saime ilusat rannailma, aga no rannad on seal meie standarditele vastavalt ikkagi prügised. Linna ääristab pikk rannajoon, aga ega seda puhtamat kohta oli seal raske leida. Vanalinn koosnes ühest saja meetrisest tänavast, kus olid üles vuntsitud ja värskelt värvitud majad – polnud tegelikult isegi väärt üles otsimist 🙈

Vlorest liikusime mööda rannikut Kreeka poole, eesmärgiks Sarande linn ja sealt edasi Ksamil. Mägiteed on küll huvitavad, aga ei laps ega kass neid erinevalt Raidost ei naudi. Seega peatusime umbes 60km enne Saranded Dhermi külas, Nassau rannas. 

Irvitasime, et kas lõpuks on meil tõesti õnnestunud jõuda Bahamale 😁 Esimene kord kariibireisi planeerides rikkusid Koroona reeglid meie Bahama tripi ja teist korda pandi Tampa lennujaam orkaan Idalia tõttu päevadeks kinni. Aga tegelikult on alati midagi muud toredat Bahama asemel meie ellu tulnud – covidi ajal valisime Guadeloupe saare ja Dominikaani ning teist korda USAs sõitsime hoopis teisele poole rannikule ja nägime raketi õhkutõusu Kennedy Kosmosekeskuses 😊 

No ühesõnaga on Albaania põhjapoolne rannik õigusega nimetatud Euroopa maldiivideks või kariibideks! Rannad on kaetud helevalge liivaga või kiviklibuga ja merevesi on hele-helesinine. Sõit Sarandesse kulgeb mööda mägesid oma fantastiliste vaadetega vahemerele (või siinkandis Aadria ja Joonia merele). Vot siin on Albaania tõesti külastamist väärt! Imeline – rannad ja rannarestoranid on puhtad, hoolitsetud ja modernsed. P.S. hinnad on rannikul muidugi ka juba rohkem kodumaa moodi seega varuge vahemerekuurordile vastavad rahakotid kaasa. P.P.S. Hooaeg kestab siin Septembri lõpuni ja ega neid kohti, kus oma LEKe luhvtitada väga ei olegi. Mõnes mõttes on meile super, sest hooajal ei oleks võimalik bussi ranna äärde parkidagi ja turistidega võidu rüselemisest me ka väga huvitatud ei ole. Aga natukene kurb ja apokalüptiline on küll see Ksamil siin praegu. 

Tundub, et lõpuks jõudis see Itaaliat ja Prantsusmaad räsinud torm ka meieni ja viimased paar päeva on olnud marud – vihma tibutab pidevalt, tuul on tugev ja pilved ründavad pidevalt päikese ees. Soojakraadid on endiselt üle 20 ja isegi helesinine merevesi on parem kui Võsu oma parimatel suvepäevadel, aga no päris rannailm see pole. Uhh, nüüd sai küll pikk jutt…😁 Ehk proovin edaspidi kirjutada tihedamalt ja lühemalt 🤔

Aa! Veel üks asi! Kodu ma ei igatse, aga emmet ja Bulkat-Dulkat küll! ❤️