Oleme elanud bussis täpselt 2 nädalat ja läinud matkaauto rütmi – sitapaak saab täis 3 päevaga ja vesi tühjaks 4 päevaga. Inverter põles läbi ja nüüd ma väga tolmuimejat kasutada ei raatsi, sest laadida hetkel ei saa ja kohalikud kehitavad autopoes õlgu. Kassi pissikristalle on jäänud alles 1 suurem kott ja veits tekib paanika, sest siin tundub ainult see kruus olevat, mida meie beib pole kunagi kasutanud (ja ma ei tahaks seda siia vaibale ka…). Kohalikele tänava kiisudele läks üks täisliha krõbinate pakk ära, aga nälga ei raatsi neid ka jätta. Eesti Lidli krdi konserve on ikka 1 kapp täis 🤦‍♀️ täitsa jobud ikka, aga no igaks juhuks ikkagi hea kui midagi kohe kapist võtta… või siis kohalikele kodututele loomadele sööta 😁

Serbia viimases linnas Nišis käisime ära ka  Pealuutornis. Lugu oli selline, et Ottomani impeeriumi türklased nottisid serblasi ja nende hirmutamiseks ehitasid kolme meetrise torni, mille katsid sõdurite pealuudega. Tänaseks on kena kabel ümber ehitatud ja pead klaasi taga vaatamiseks. Üle 200 pealuust on seal praeguseks vahtimiseks alles 50 millegagi. No eraldi sellepärast Niši ei sõidaks, aga kui juba seal olete, siis minge vaadake üle! Seda enam, et kõiki siinkandi vaatamisväärsusi saab vaadata paari euri eest. 

Edasi võtsime suuna Kosovo 🇽🇰 poole. Sellega oli nii, et mõtlesime pikalt, kas tasub ja mis seis seal üldse on… aga ikkagi läksime! Piiril läks libedalt (neil oli pöial püsti, et oo! estoonlased, meie sõbrad) ja hetkeks nagu midagi ei muutunud kuni hakkasid esimesed minaretid paistma. Teid ääristasid pisikesed autojupipoed ja juurvilja putkad – meil mõlemal tekkis selline Egiptuse vibe. Jõudsime peagi Prištinasse ja pilt läks veidi kirjumaks, aga ikkagi selline imelik euro-islam 😁. Sõprade/toetajate lippe olid kõik kohad täis – UK, USA ja kaasvõitleja Albaania 🇦🇱.

Lõppkokkuvõtteks oli Kosovo rahulik, aga suht lamp. On nagu riik, aga ei ole ka. No igal juhul edu neile oma iseseisvuse hoidmisel ja riigi ülesehitamisel. Aa kusjuures neil on euro.. hinnad muidugi 2-3 korda odavamad kui meil.

🇲🇰 Makedoonias läks juba veidi lõbusamaks pilt! Mäed! Või noh Raits ütleb, et künkad, aga mulle juba niiiii meeldib! Mäeküljed on puna-kolla-rohelised sügisestest puudest ja vaatepilt on tõeliselt lummav! Skopjesse jõuame päikeseloojanguks ja pargime bussi jälle kõrgustesse, kus kogu linn jääb oma öiste tuledega meile peo peale. Ja ma lähen sooja dušši alla!!! Vot see on luksus, mida hakkad bussielu juures hindama! 

Hommik algab Skopje funikulööriga sõites (Otto esimene kord 🙌😊) ja udupilved mägede vahel tantsivad oma kauaharjutatud liikumist. Imeline!

Edasi liigume Skopje keskväljakule ja vanalinna. Parkimine on suurtes linnades igavene n*ss, sest meil pole kohalikku numbrit, millega smsiga parkimist tellida ja ega bussile väga kohta leidu ka. AGA see tasub kõik kordades ära, sest alates võimsast keskväljakust oma massiivsete kujude, purskaevude ja ajalooliste majadega, on neil imeilus vanalinn! Avastamist on seal palju ja otsustame, et siia tuleb küll tagasi lennata! Nii tahaks seda öist melu seal kitsastel, tuledega kaunistatud tänavatel ja turul näha! 

Naudime Raitsiga mõlemad ka mošeedest kostvat kutset palvusele. See 5 korda päevas minaretist kõlav vanamehe inin on kuidagi nii müstiline ja pühalik! Eriti veel kui see üle küla või mägedes kajama hakkab 😊

⛵️Ööbimise oleme valinud järve äärde, linnakesse Orhid. Juba õhtu hämaruses saame aru, et see on koht, kuhu tahaks pikemaks peatuma jääda! Järv meenutab pigem lainetavat merd ja mäeotsas olev kindlus jaotab linna kaheks. Super armsad väikesed vanalinna tänavad ja isegi antiikne amfiteater! Näen esimest korda elus kiivit kasvamas ja päevased soojakraadid küündivad juba 25 kanti ☀️🙌

Ohh kui mõnus linnake – meil läheb juba kolmas päev ja ikka veel avastame uusi tänavasoppe ja järveäärseid laudteid 🥰