Ma olen ikka mõelnud serblastest kui mingitest vähe jumekamatest habemikest, keda võib enam vähem temperamendilt juba araablastega ühte patta panna… no täiesti mats ikka! Niii äge riik ja ülimoodsad ja toredad inimesed! Ma muidugi olen nagu Joanna Lumley, kes kõigest väga kergesti vaimustub 😁 ja üldse olen ma eestlase kohta liiga tihti liiga õnnelik, AGA Serbia on oluliselt vähem soviet kui ma arvasin! 

Liikudes lõuna Ungarist Serbiasse läksid kõik majapidamised nagu vähe korralikumaks. Meie esimeseks peatuspaigaks oli linn nimega Subotica, millel oli imeilus vanalinn oma pühapäevase laadaga ja mitmete purskkaevudega.

No kindlasti tuleb siinkohal ära märkida, et Serbia kasuks mängivad 30 ringis olevad kuumakraadid ja odavam hinnatase kui Eestis. Ööbisime kesklinnast vähe eemal järve ääres, Palicis, kus oli selline Haapsalu kuurorti vibe. 

Seejärel liikusime Novi Sadi. Mulle väga meeldis see linn, kus ühel pool Doonaud on suur kindlus, mille on vallutanud kunstnikud oma ateljeedega ja pisikesed kohvikud lummavate vaadetega. Teisel kaldal kesklinn oma väljakute ja kogu vajaminevaga (nagu meie pere puhul – hiina sitapood, kus Otto võib veeta tunde ja pesumaja, kes 5 tunniga meie kotitäie puhtaks tegi). Magasime kindluse kõrval mäe otsas, kus avanes lummav vaade!!!

Novi Sadi jääge kauemaks – nii mõnus ja chill linn 🇷🇸🥰

Ülilambid pildid said, aga ma enamuse ajast ei kanna telefoni kaasas ja imen lihtsalt endasse.

Beogradis (või Belgrad) käisime ka ära! Ulme suur ja nagu ikka oma lasnamäe, kesklinna ja ilusa vanalinnaga. Vajab kindlasti rohkem avastamisaega, aga bussiga ikkagi raske seal parkimiskohta leida ja manööverdada.

Ööbisime taaskord Doonau ääres pisemas Belgradi eeslinnas ja käisime vaatamas ka Smederevo kindlust.

Serblased on rahulikud ja abivalmid (vähemalt meiega, siiani), aga liikluses ära töllama jää muidu saad kohe piibutamise osaliseks. Seda probleemi me ise pole õnneks tekitanud, sest Raits on üsna ärksa tallaga ja proua volkswagen peab sammu 😁Üks asi on veel jumala pull! Internet! No ühesõnaga kuna meil seda otseselt vaja ei ole hetkel (koolivaheaeg ka), siis pole me lugupeetud Elisat veel nuumanud ja päeva- või nädalapiletit ostnud. Ja seega me siis nillimegi avalikke wifi kohti, mida on siin riigis üsnagi palju! Ja siis leiamegi mingi konkreetse koha ja käime netis. Nagu päeva tippsündumus kui pere seab sammud internetti 😂 Kas siis muusikakooli kõrval pargipingil või näiteks postkontori ees.

“Mis lapsest ja kassist on saanud?” küsib mõni tähelepanelik lugeja. Täiesti olemas ja tublid ja koostööaltid. Lapsel pole nutitelefoni kaasas seega sõidab rattaga, leiab maast põrkepalle või muud jama ning vehib puupulgaga… nagu täitsa tavaline laps… ainult, et ilma neti ja nutita. Kass on imehästi vastu pidanud! Tal on raskem kui bussis küündivad kraadid juba 30ni, aga ta ei nurise.. või noh nuriseb, kui kõrva tagant sügada 🐈‍⬛

Oleme jõudnud Niši linna.. istun kohalikus restoranis, kus lõhnab hea grilli järgi ja pakutakse ka tasuta wifit 😁 Sööme-joome ja vaatame, mis homne toob! Kas Eestlased lastakse üle Kosova piiri või võtame suuna Makedoonia poole. Hlava! ❤️