See algas vaikselt ja salamisi, kui pikad talveõhtud Eestis muutusid järjest vastuvõetamatuks. Jah, võib ju ennast mässida pehmesse fliisi ja süüdata küünlaid; käia saunas ja teatris, aga 9 kuud on liig, mis liig! Vaikselt tekkis kurbus, seejärel oli väga raske ennast sundida väljuma diivani ja köögi perimeetrist. Ühe 25 aastase üldiselt sotsiaalse ja rõõmsameelse inimese jaoks oli see ikka paganama nõme!

Ja siis, 10 aastat tagasi, me võtsimegi vastu otsuse, et nüüd aitab – vähemalt kaks kuud meid talvel Eestis ei ole! Esimene sihtkoht sai valitud eelkõige kliima ja läheduse järgi. Teada fakt on see, et kui talvel Euroopas sooja otsid, siis leiad seda ainult Kanaaridelt. Otsus langes Tenerife kasuks ja siiani peame me seda pisikest saart oma suvilaks. Tenerife on ristipõiki läbi rünnatud ja kokku vast juba rohkem kui aasta jagu saarel elatud. Oleme talviti põgenenud ka Aasiasse ja Kariibidele, kus samuti palju rõõmu, seiklusi ja päikest varudesse kogutud, et Eesti kliimas hakkama saada.

Kuidas see tööinimesel võimalik on?

Ei olegi! Ainult super tööandjaga, kes võimaldab töötamist välismaalt ja annab vajadusel lisapuhkust! Või siis pead olema iseenda peremees – andekas, julge ja kaval. Oleme väga tänulikud selliste võimaluste eest.

Aga laps peab ju koolis käima?

Ei pea! Koroona aeg on meile näidanud, et saab teisiti ka. Mitte kõigile ei sobi koduõppe ja enamus lapsi eelistab õppida koos teiste omavanustega, aga mis teha kui vanemad enda unistusi taga ajavad… Ega see lihtne pole – kaks tundi karjumist, nutmist ja kauplemist misjärel kulub 10 minutit ülesande lahendamiseks.

Kas te olete kahetsenud oma otsuseid?

EI! Isegi siis mitte kui imik Itaalia kiirteel keeldus rahunemast või Dominikaanis telefonid ja raha ära varastati. Karavan läheb ikka edasi..

Karavanist lähemalt juba järgmisel korral…